Pisut läbikirjutatud teemast

Pisut läbikirjutatud teemast

Ilmus Pärnu Postimehes 13. novembril 2007

Möödunud aastal ilmus Margit Kilumetsa raamat Ita Everist, kellest Helle Tamm kirjutas monograafia 1991. aastal. Kuna toimetusele on teada, et endine kolleegki kavatses Everi-raamatut jätkata, palusime Tammel sellel teemal mõnele küsimusele vastata.


Sinu Everi-monograafia lõppes aastaga 1986. Miks sa ei ole edasi kirjutanud?

Tunnistan täiesti häbitult, et mulle ei paku erilist huvi juba kord läbikirjutatud teema või inimese juurde tagasi tulla. Meeldib loomisprotsess – avastuste, üllatuste, lõpetatusega. Selle isiku puhul seda enam olla ei saaks – ta on mulle, nagu öeldakse, kui läbiloetud raamat. Võib-olla sellepärast olen olnud nii loid raamatut täiendama.


Aga ometigi olid valmis “läbiloetud raamatu” juurde tagasi pöörduma, kui Kilumets poleks vahele tulnud.

Möödunud aasta kevadel me – Ever ja mina – võtsime siiski nõuks kohtuda, et lindistada tema elu need kaks hilisemat aastakümmet, mis minu raamatus ei ole kajastatud, kusjuures mingit uue raamatu ilmumise tähtaega meil jutuks ei olnud.

 

Ühel järjekordsel kohtumispäeval ütles Ever, et temast tahetakse teha raamatut naisteajakirja mingisse sarja ja väga ruttu – kavandatud ilmumiseni oli siis vist viis-kuus kuud. Mõistagi, et midagi analüüsivat-sünteesivat on selle ajaga raske – kui mitte võimatu! – luua.

 

Ja nii palju, kui mina jutust aru sain, pidigi see tulema kui kiirteos või nagu tänapäeval kiireid toiminguid nimetatakse – kähkukas. Meie ajasime oma juttu edasi ja mul on lindis kõik, mida vajalikuks olen pidanud, ja ka seda, mida vajalikuks pole pidanud, näiteks Everi sügavalt isiklikud eluseigad ja -mõtted.

 

Nii vähe siis minu kokkupuuteist selle raamatuga, mis Everist 2006. aastal ilmus. Muud mul öelda ei olegi. Ja miski mind ka ei kummastanud. Ma ju tean – nii ütleb minu Everi-raamatus Grigori Kromanov teda iseloomustades –, et Ita ei valitse situatsiooni, vaid situatsioon valitseb teda. Sellega peab arvestama.

 

Oled Everi loomingulist tegevust nii pikalt kaardistanud, et võiksid niisama mahuka teose nagu Rjazanovist välja anda. Ehk annadki?

 

Tunnen Everit üle kolmekümne aasta – isiklikult. Näitlejana tean teda aastat viiskümmend, olen näinud teda draamateatri laval alates 1957. aastast. Olen lindistanud temaga koos töötanute jutte – Maria Knebel, Grigori Kromanov, Ilmar Tammur, Linda Rummo ... Ja lõppude lõpuks, minu tutvuskonna nn heas ringis olid Karin Kask, Olaf Gehrke ja Enn Toona, kes mind näitekunstialaselt harisid.

 

Nii et selles osas, milline on Everi karakter ja näitlejavõimekus, mul tõesti enam midagi avastada ei ole.

 

Olen kindel, et sellist lindimaterjali, nagu on minul, kellelgi teisel ei ole. Sellepärast oleks muidugi rumal ja kurb, kui nii mahukas materjal jääks kasutamata. Mida hakkan sellega tegema ja millal? Ma ei tea, ehkki Everiga on sellest juttu olnud ja arutlus minu peas on käinud kahe tähtaja ümber. Nendest ma praegu ei pajata. Eks näis.

 

Kui tervis lubab, tuleks teiste teemade ja persoonidega tegelda – on endal ideid ja on pakkumisi. Ent on veel üks asjaolu – olen eas, kus viitsimatus on vabandatav.

 

Tuleme veel, nagu mainisid, “kähkuka” juurde tagasi. Ma saan aru, et pealiskaudsus solvab sind.

 

Mis puutub selliste “kähkukate” ilmumisse, siis see on tänapäeva tavanähtus. Vaadake maailmas ringi – tuntud inimestest kirjutatakse alati rohkem kui üks raamat. Ja kirjutaja ei pea sugugi olema nii-öelda professionaal portreteeritava alal. Piisab ühestki teadaolevast tahust.

 

Alles hiljuti lugesin, et nobelist Günter Grassist kirjutas raamatu tema majapidajanna. Või printsess Diana – kas mitte toapoisski ei ilmutanud raamatut? Igaüks võib kirjutada.

 

Tulemuse osas on muidugi kaks tegurit kõige kohutavamad: kui portreteerija on portreteeritavasse armunud või asub portreteerima soovist tuntud inimese nime abil endale nime teha.

 

Ja veel tahan öelda: elulooraamatu kirjutamine on pöörane töö – tähendab, sellise süvaraamatu kirjutamine, nagu õigeks pean. Ma ei suhtu eales portreteeritavasse linnulennuliselt ja seda võin ausalt, kätt südamele pannes, kinnitada. Polegi vaja kätt südamele panna – loodan, et need, kes minu kuut inimese-raamatut on lugenud, soostuvad väitega, et ükski neist pole lihtsalt “kiirlend üle inimese”.

 

Kilumetsa raamatust tehti mitu lisatrükki, järelikult lugejaid jätkus. Millegipärast arvan, et sinu ja tema raamatu lugejaskond sajaprotsendiliselt ei kattu. Keda soovid oma inimese-raamatute lugejaks?

 

On ju seletamatagi selge, et lugeja saab olla just selline, nagu on kirjutaja – ei kõrgemal ega madalamal vaimsel ja hingelisel tasandil. Minu lugeja võib istuda riigikogus või prügimäel – see pole üldse tähtis. Tähtis on, et ta on minu mõtte- ja hingetasandi inimene. Ja kõik.

 

Mind ei häiriks, kui minu raamatut loetakse elektrirongis või arstikabineti ukse taga oodates. Oleksin aga päris kurb, kui mu raamat oleks nn öökapiraamat.

 

Mind hämmastavad inimesed, kes loevad raamatut voodis enne uinumist. Mind huvitab, miks nad loevad teise inimese lugu.

 

Kas enne uinumist ei oleks aeg mõelda oma loole – milline oli päev, milliseks selle planeerisin ja milliseks see kujunes. Iseenda lugu on ju ikkagi kõige olulisem! Ja vaat sellepärast oleksin nukker, kui minu raamat oleks nn öökapiraamat, mida loetakse enne uinumist.
 
webwise