„Inge Põder“

„Inge Põder“

 

 

Katkend raamatust

 

Esimene maailmasõda oli hävitanud ka Vana maailma moraalitabud. Mis aga eriti tähtis: naiste emantsipatsioon oli viinud täielikult moest kodukana ideaali. Oli sündinud UUS NAINE, saanud alguse sõltumatute naiste sugupuu. Ja kust mujalt kui kinost sai võtta šnitti, et ise vähekenegi, kas või ainult soengu poolest sarnaneda uue naisega...

 „Muidugi tahtsin minagi KELLEGAGI sarnaneda! Vähe sellest: ma tahtsin ise olla TÄHT. Aga või mina üksinda! Mäletan veidi hilisemast ajast – kolmekümnendaist aastaist – ajalehes kirjutist küsimusega „Kes tahab saada täheks?“. Seda illusteerival fotol oli kaks paari kauneid naisejalgu ja firma „United Artists“ esindaja neid takseerimas, mõõdupulk käes... oma  maailmakuulsuse väike Eesti siiski sai (kuigi mitte analoogilise „avastuse“ teel): Miliza Korjus laulis end selleks „Suures valsis“.

Mina tahtsin saada täheks, kes ka tantsib. Ja mul oli selleks „põhjus“... Kui olin koolis mõne õppetüki vahele jätnud, ütles õpetaja: „Sellel tüdrukul pole midagi peas, küll aga jalgades“. Ilmselt see, et mul „jalad töötasid“, saigi põhjuseks, miks mind kaheksandal-üheksandal eluaastal tantsutundi viidi. Sellele mõttele ei tulnud mu kunsti ülistav ema, vaid naabrinaine. Ma sõbrustasin tema poja ja grammofoniga. Poiss väntas pilli ja mina tantsisin... omaloomingulisi palu. Küllap sellest naabrinaine järeldaski, et ma olen „loodud tantsimiseks“. Ja rääkis mu vanematele. Emale meeldis see jutt väga, aga isa – tõsine ja rahulik töömees (katelsepp) – oli veendunud, et minu elu nagu iga naise elu peab kuuluma kodule ja perekonnale. Oli teinegi „aga“: tantsutundide eest tuli maksta. Siiski mindi mind „näitama“ Tamara Beckile. Miks talle, seda ma ei tea tänaseni. Ilmselt sellepärast, et naabrinaine teda tundis ja temast lugu pidas.

Inge Põder   Inge Põder (paremal), keskel Tamara Beck.

/---/

Minu õpetajaks juhtus vene klassikalise balleti kooliga Tamara Beck. /---/ 1921. aastal asutas ta Tallinnas oma tantsustuudio./---/

Tamara Beck ise oli valitsejanna igas mõttes. Ise lõi tantse, ise lavastas... Tema lavastustes oli alati palju lapsi, mõni viie-kuuenegi. Becki sõnade järgi peab laps juba varakult harjuma lava ja publikuga. Väga õige! Mina esinesin esimest korda Becki trupi koosseisus kaheksa- või üheksa-aastaselt. Samal ajal sai teoks ka minu esimene välisturnee... Lätti (Läti oli tollal välismaa!). Mul oli kaks „rolli“: väike amor, kes seisab vibu ja nool käes, ning väike politseinik, kes sammub paigal, käsi kõrva ääres. /---/

/---/

1931.

Esimene suurturnee! Becki trupi viis tantsijannat – nende hulgas ka mina – sõidavad Rootsi. Missugune elamus 14-aastasele lapsele! Esinesime kolm kuud rahvaparkides koos Sokolski-Sorini vene kooriga – vene muusika on ikka ja jälle inimest võlunud.

Rootsi-sõit jäi mulle hästi meelde. Esiteks ehk seepärast, et just seal alustasin kummalist treeningut – vastupidavuse arendamiseks jooksin sõitva bussi kannul... Ja Rootsis sain ma oma elu  esimese palga. Kohe tundsin end hirmus tähtsana, täiskasvanuna, iseseisva kodanikuna. Oma toas pildusin palga lakke, seisin lendlevate rahapaberite all ja kordasin õnnest õhetavana: „Minu... Minu!“ Paar tunnikest oligi minu, siis võeti ära ja saadeti emale. Koos rahaga kadus ka minu „iseseisvus“ - tundisn end taas lapsena...

1932.

Tamara Beck oli otsustanud sõita oma trupiga Lääne-Euroopasse. Kuhu ja kui kauaks – seda ei teadnud keegi öelda. Beck oli otsustanud hurraa peale välja sõita. Koju jõuti tagasi kahe aasta pärast. Tähendab: menu! /---/

Düsseldorfi Apollo-Theater on mul ka ühel pildil: suur saal, kaks rõdu ja kiri, et 3000 numereeritud istekohta. Võrreldes meie oludega olid saalid tõesti toredad. /---/

Ühes Eesti ajalehes võrreldi meid nunnadega, teistes aga soldatitega. Beck oskas majas korda pidada. Me kõik olime kohustatud koos sööma ja meie trupi iga mees pidi suudlema lauda tulles Becki kätt, naised aga andma põsesuudluse, alles siis võisime sööma hakata. Vähe sellest – toitu jagas Beck ise ja nii: sina oled mul kõhnake, võta suurem kotlet; sina – paksuke, võta kõige väiksem. Ka meie passid olid tema käes – keegi ei saanud trupist lahkuda ei päriseks ega ajutiselt. 

K õ i k käis üle ja läbi tema, mitte temast mööda. Ent teisest küljest võttes oli see ka õige, sest, taevas teab, mis kellelegi pähe võib tulla! Ja kuldne on Becki ütleminegi: „Distsipliin on kvaliteedi üks aluseid.“

Loomulikult sai ka ringi vaadatud. Kuigi olin alles laps, vahtisin maailma suu-silmad pärani, olin juba siiski jõudnud omajagu tähtsust täis minna. Eriti ilmnes see pärast seda, kui olime kohtunud ühe tuntuma ja naiste poolt armastatuma filminäitleja Willy Fritschiga. Meid pildistati ja mina seisin temast paremal, tema käevangus – keda meist ei oleks see „tähtsaks“ teinud! Pilt avaldati ka Eesti ajakirjanduses ja see suurendas mu „tähtsust“ veelgi. /---/

Kui ma sellelt 21 kuud kestnud turneelt koju jõudsin, teatasin emale: „Mu närvid on korrast ära.“ Ema ei avaldanud kaastunnet, vaid lubas need jälle korda panna – vitsaga...

/---/

Milanos olin ma tutvunud akrobaatide-tantsijate perekonnaga. Parajasti otsiti tütrele partnerit ja, näinud mind, avaldasid vanemad arvamust, et see võiksin olla mina.

1934.

Ühel kevadpäeval viis isa mind Tallinna sadamas Rootsi sõitvale laevale. Kui mul kedagi Stokholmis vastas pole, toob kapten mu jälle koju tagasi – selline oli kaup.

Esmanoffid olid vastas...

Esialgu pidin ma lihtsalt õppima, peamiselt akrobaatikat. Kust võisin ma teada, mida õppimine tähendas!

Algas minu elu raskeim aeg...

Akrobaatikat harjutasin iga päev kolm tundi ja nii intensiivselt, et pärast treeningut ei suutnud ma enam millelegi mõelda, isegi mitte oma kurvale saatusele – muutusin täiesti apaatseks, ainult treenisin, treenisin, treenisin. Mäletan, näiteks „silda“ tegin nii palju kordi, et mulle tundus: kui peaksin midagi põrandalt üles võtma, ei kummardugi ma enam ette-, vaid hoopis tahapoole. Hüppeid tegin ühteotsa 80...

Kellele kurdad, kellelt lohutust saad – ümberringi võõrad, igaühel oma mured ja keelgi teine. Põhiliselt käis jutuajamine saksa keeles, ka itaalia keelega „keerutasin“ end vajadusel välja.

Kolmandaks: ma pidin täitma ka teenija ülesandeid – tegema süüa, pesema pesu...

Ükskord lõi mu MINA välja. Ja selle eest lõi peremees mind. Nüüd mõtlesin ainult ühest: kuidas ta ära tappa... Õnneks viis saatus meid enne lahku, kui jõudsin „tapmisviisi“ välja mõelda. Esmanoffid said hea lepingu esinemisteks Hongkongis ja Šanghais, kus mind kui alla 21-aastast ei oleks lastud lavale.

Esmanoffidega jätsin hüvasti Tšehhoslovakkias, kus parajasti esinesime. Mul oli ainult üks koht, kuhu sõita – Tallinn.

Selge oli muidugi see, et ega minust poleks pärisakrobaati saanudki. Tookord olin Esmanoffi peale küll väga tige, kuid tema juures õppisin tegema tööd – nõrkemiseni, endast kõike välja võttes. Edaspidises elus tuli see ainult kasuks. Lahkumisel andis Esmanoff mulle kaasa kaks kostüümi, et saaksin kohe tööle hakata ja leivata ei jääks. See oli temast kena...

Niisiis, Prahast Tallinna.

Kui ma kodulinna jõudsin, olid mu niigi napid rahavarud otsakorral. Ent ma võtsin takso! Ma leidsin, et välismaalt naasnud artist (!) peab just nii saabuma koju.

Sõitsime. Koduukse ees ütlesin juhile: „Oodake, ma toon kohe t e i e raha – mul on ainult välisraha.“ Õnneks oli vend kodus ja maksis arve.

Mis teha, sellised väikesed, kuigi võltsid žestid, meeldisid mulle – tahtsin kangesti KEEGI olla.

Siiski oli see pool aastat mind traumeerinud. Olin elust „tüdinenud“. Kujutleda – 17-aastaselt! Ent kaua sa ikka „tüdinenud“ oled..."

*

Inge Põder

1937. Pärnu teater "Endla". Tantsunumber Imre Kalmani operetis "Mariza".

*

Inge Põder

1945. Ooperi- ja Balletiteater "Estonia". Boriss Assafjevi ballett "Bahtšisarai purskkaev" - Zarema.

*
... 1967.

„Septembris sai minust restorani „Astoria“ direktori asetäitja, mis äraseletatult tähendas varietee kunstilist juhti.“

Nii. Tallinnas oli avatud Enn Loo ettevõtmisel varietee – esimene Nõukogude Liidus.

Hit or flop?

Ühed imestasid, kehitasid õlgu, kiskusid suunurgad allapoole: varietee – see on ju midagi frivoolset...
Teised hõiskasid: parim meelelahutusvariant kesköisel ajal!

Kolmandad...

Esialgu jäi valitsema esimene variant. Seda pole raske mõista. Oli ju varietee jõudnud meieni ikka vaid halvas „soustis“ - ümberringi banaalsus ja erootika. Mõnigi ei teinud vahet varietee ja kabaree vahel, see lisas omakorda segadust. Pealegi olime elanud kaua aeg nii, et meie leksikonis ei olnud mõisteid varietee, revüü, isegi mitte saksofoni... Ent aeg läks ja selgus, et osa sellest, mille me kord (kas põhjendatult või ka põhjendamatult) oma elust välja lülitasime, sobis nüüd taas kasutusele võtta.

Eestis toodi esimesena varietee kolikambrist välja ja restaureeriti. Sarnasust originaaliga eriti ei taotletud – meie aeg pidi lisama o m a hõngu. Ja nii kujuneski 6070-ndate aastate vahetusel välja meie jaoks uus teatriliik. Kuigi meil pole spetsiaalselt varietee jaoks ehitatud hoonet (ka mitte ruumi!), eksisteerib ta mahutatuna restorani. Varieteed leidsid koheselt publiku ning pole seda kaotanud tänaseni. Ja esmaloodu pälvis üleliidulistki huvi – 1973. aastal ilmus nädalalehes „Nedelja“ (nr. 27) M. Roginski kirjutis „Varietee: kulissid ja lava“, milles „Tallinnas“ ja „Virus“ tehtav heaks kiideti. Niisiis: hit!

Inge Põder oli meie esimeses varietees, mis tegutses restoranis „Astoria“, Enn Loo mantlipärijaks. Siis sõitis ta Leningradi... Music-halli.

/---/

1969.

„Minu Leningradi sattumise põhjustas mõneti seegi, et esimeses programmis oli suur osa täita eestlastel – Ülle Ullal, Endrik Kergel, Eino Baskinil, rühmas tantsinud Ludmilla Maltseval ja Ain Kõluverel. Ma treenisin balletirühma tüdrukuid enne välisturneed, mis pidi ju kujunema tõesti suurturneeks igas mõttes. Esineti, näiteks, Pariisi „Olympias“, kus juba häbi teha lihtsalt e i   t o h i. Minu otseseks ülesandeks oli panna 24 tüdrukut tantsima nagu ühe inimese 23 varju. Pärast turneed öeldi mulle sõnu, mis ei pannud mind punastuma...“

*

Inge Põder

1976. Tallinn. Varietee "Viru" direktor-korraldaja, kunstiline juht.

 



Tagasi
 
webwise